Ahoi!
Elu on ilus. Vist. Natuke. Õige vähesel määral. Ja see on tingitud peamiselt sellest, et praegu on ilus suvi. Selline nagu tõeline suvi olema peab. Soe ja päikseline. Aga muidu on kõik liiga igav. Vist. Tegelikult oleks kindlasti huvitavam kui ma oma eluga ise midagi teha üritaks. Aga ma ei üritagi eriti. Vist.
Eile saatsin ühte kohta oma CV, et äkki läheks teeks tööd natuke, aga siiamaani ei ole veel mingit vastukaja. Ehk on see koht siis juba hõivatud. Või ei ole mu resümee piisavalt pilkupüüdev, et saada kohta ravimipakkijana. Ei tea. Aga noh, kui asjad ei ole nii määratud, ju siis saatusel on minuga teised plaanid. Pühapäeval on niikuinii plaan maale minna, ega ma siis ei saakski nagu eriti tööd teha.
Tegelikult ei ole mu tuju just kõige parem ka tänu sellele, et Pasha läks esmaspäeval (3. juuli) sõjaväkke. Ma ei ole teda ainult 4 päeva näinud, aga juba igatsen. Ei tea, kuidas ma need kõik kuud üle elan. Aga tuleb vist välja, et ma ei saa sinna midagi teha. Peab lihtsalt kannatama. Elu ei saagi alati ilus olla. Vist.
Elagu kannatamine!
