Ongi suve viimane nädal käes. Täitsa uskumatu. Ta sai jälle nii ruttu läbi, et ei saanud arugi. Vist on ikka tõsi, kui räägitakse, et aeg möödub nagu linnulennul. Ja ma olen märganud, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini ta läheb. Jah, ma pean seda tõdema, kallid blogilugejad, et ma olen jälle aastakese vanem. Nüüd on mu vanuse kümnelistekoha vallutanud number 2. Ma tunnen ennast juba täitsa vanana :P Enne ma julgesin kõigile vastu hakata, et ma ei ole mingi täiskasvanu, tüdruk alles veel ju. Aga nüüd ei tea, kas mul enam on seda julgust. Kuigi seesmiselt olen ma ikkagi väike plika alles, mis siis, et sünnikuupäev vastupidist väidab.Suve viimane nädal tähendab seda, et kohe-kohe lähme kooli. Täna just mõtlesin, et kui ma eelmine aasta eelnädalal sinna esimest korda läksin, siis süda puperdas ikka päris korralikult. Millegi pärast usun, et see on ka see aasta nii. Ei tea isegi miks. Eks seda saab siis näha kuidas tegelikult asjad on. Kui täitsa aus olla, siis ma natuke isegi ootan kooli juba. See on sellepärast nii, et siis ma tean, et on ainult kaks nädalat veel selleni kui Pashal noorteaeg läbi saab ja ta nädalaks ajaks koju lubatakse ;)
Tegelikult jäid ikkagi mõned asjad tegemata suvel, mida oleks täitsa vabalt korraldada saanud. Kõige rohkem on mul kahju rattamatkast, millest me Liinaga juba kaks suve rääkinud/unistanud oleme, aga ära teinud ei ole me siiamaani midagi. Mul on selline tunne, et võtku mis võtab, järgmine aasta teeme me selle asja ära! Kasvõi meie, häbi lausa öelda, 21. sünnipäevade puhul. Kaua me ikka mökutame, varsti oleme muidu vanamutid valmis, eksju Liina!? :)
