Susser vusser musser. Esimest korda oma elatud 19 aasta, 6 kuu ja 18 päeva jooksul tegin ma midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole. Ja ma ei uskunud, ka oma kõige imelikemas unenägudes mitte, et mida midagi sellist teha võiksin. Täna, 10. märtsil 2006, kella kolme paiku, Meriliis keevitas! Jah, te lugesite õigesti. Õigemini ma proovisin keevitada. Või noh, ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. See oli midagi uskumatut. Ma tean nüüd kuidas see värk toimib, imelik aga tõsi. Ma isegi ei mõelnud kunagi selle peale mis sädemed need seal lendavad, kui mõni mehike kuskil telekas keevitab. Lihtsalt oli lahe vaadata, et vau, peaaegu nagu ilutulestik. Aga nüüd ma tean seda ja veel imelikum on see, et see tundub mulle täiesti tavalise ja iseenesest mõistetavana, et need on pisi-pisikesed sulametallipiisad.
Terve see kogemus pani mind ennast mehelikuna tundma. Ma olen nüüd juba pikemat aega põhiliselt ainult meeste keskel aega veetnud, aga seda tunnet ma veel tänaseni tundnud polnud. Samas jällegi, eks see ole vist natuke normaalne, et mul selline tunne tuli, kui kõik teised, kes mind ümbritsesid olid meessoost ja tegelesid sellise asjaga, mida peamiselt ikkagi mehed ju teevad. Või mis? Aga samas andis märku ka minu naiselik pool. Sellel hetkel, kui me pidime need kitlid selga panema. Prr, see oli.... fuka! Kui mustad, ei siin ei saa sõna mustad vist enam kasutadagi. Mis on mustem kui must? Emm, no igatahes olid need kitlid kohe megamäärdunud ja, vabandust väljenduse eest, lausa peaaegu et sitased. Kuigi ma olin alles paar tundi tagasi ennast puhtaks küürinud, tekkis hirmus tahtmine uuesti dushi alla minna!
Arvan, et kokkuvõtvalt võin ikkagi öelda, et see kogemus oli fun. Ma ei usu, et ma midagi sellist enam kogen ja eks kõike peab varem või hiljem proovima :) Proovige teiegi midagi uut ja huvitavat!
Kaugeltki mitte ei puuduta mu tänane blogi lumeinimesi. Sest just seda bigfoot ju eesti keeles tähendab. Tegelikult on see väga kaudselt mu blogiga ja tänase päevaga seotud. Nimel käisime me Pashaga täna Jeti jäähallis uisutamas. Ja jeti on ju ka üks võimalus kuidas lumeinimesi kutsutakse. Parandage mind, kui ma eksin, aga minu arust on see nii :)
Igatahes oli see lahe elamus. Selline natuke nostalgiline ja sai ennast nii öelda "tühjaks sõita". Pärast oli selline väsinud ja mõnus tunne. Üritasin tagurpidi sõita, noh selge ees nagu, aga ikka ei õnnestu mul see värk. Seal kõrval jääplatsil oli vist mingi uisutamis trenn ka. Oi-oi-oi kui kiiresti nemad seal sõitsid - pea ees, jalad taga ja peaaegu et pea alaspidigi. Kadedaks tegi lausa :P Vahel on ikka täitsa selline tunne, et sa oled ikka nii tavaline, et veel tavalisem olla ei saagi. Aga tahaks ju kasvõi natukenegi eriline olla. Nagu need uisutajadki. Kõik vaatavad suu ammuli ja kadestavad.. aga ometi samas ei võteta ka midagi ette, et samasuguseks saada. Kummaline.
Kirjutaks natuke oma huvitavast Eesti Vabariigi Iseseisvuspäevast ka. See oli selline omamoodi iseseisvumispäev. Sellist pole mul ennem olnud. Algus oli selline täitsa tavaline ja puhkepäevaline. Aga asi muutus siis, kui ma sain õhtul Pashaga kokku. Käisime Kadrioru pargis, kiikusime. Üllatavalt palju oli teisigi inimesi, kes seal jalutas. Tõesti üllatavalt palju. Ja siis tuli äkki, ma ei teagi kust, nagu välk selgest taevast, selline mõte, et läheks mere äärde, söödaks partidele saia. Idee geniaalne ja ennasthaarav. Mõeldud, tehtud. Läksime käisime Kadrioru poest läbi, ostsime Batoonisaia - kõigest 2.90 ;) Lindudele täitsa sobiv, aga mekkisin ise ka ära, täitsa söödav ja hea. Polnud neid lindudel millegi üle kurta. Siis olimegi juba mere ääres. Ei olnudki ainult pardid seal, luiged olid ka :) Ilusad valged sellised. Alguses kui liiga lähedale läksime ajas üks luik tiivad laiali ja hakkas meie poole jooksma, või vähemalt tundus nii. Mina hakkasin kiljuma ja jooksin padavai minema. Pasha võttis asja rahulikumalt ja andis luigele saia. Seda ta vist tahtiski, sest siis istus ta maha ja hakkas vaikselt mugima :P Pärast olime mõlemad nii julged, mina ja Pasha siis, mitte mina ja luik. Siis andisme lausa käest neile saia. Üks luik oli nii ahne, et suutis oma nokaga mu näpust kinni haarata. Hetkeks käis peast läbi praegu väga populaarne teema - linnugripp. Aga ega see sai ka kohe unustatud, sest me olime vahepeal uuesti poes käinud ja 3 saia juurde ostunud. Need kõik oli vaja ju ometigi lindudele ära sööta! Nii me siis tegimegi. Hea 24. veebruar oli. Selline meeldejääv. Aitäh Pashale :)
Veel tahan ma rääkida oma eelmisest laupäevast. Siis sai käidud Popularis vesipiipu tegemas. Sellest oli kaua aga möödas kui ma seda viimati tegin - nii umbes 3 kuud. Selline natuke kõhe tunne oli sees ka ikka. Viimane kord ei olnud just ju kõige meeldivam, nagu te teate. Aga nagu te näete olen ma siiamaani elus :) Ja niipea te must veel lahti ei saa! :P Lõpuks, kui mulle hakkas see mõnus tunne juba meelde tulema, mis piibutades tuleb, siis otsustas süsi, et selleks korraks on kaputt. Ja ega siis ei jäänud muud midagi teha kui voolik tagasi oma kohale asetada ja... Aga vot ei läinud kohe minema! :P Kui juba Popularis oled, siis peab ikka natuke aega seal pikutama ja neid patju nautima. Ega seegi kord erand polnud :) Oijaah.. Nende lugude kokkuvõtteks ütleks Merka nii: see on täitsa kindel, et hea on kui on hea!
Olgu meil hea ja olgem ise ka head! ;)
