Johhaidiii!

Eile käisime Jürgeni kursavendadega Männiku karjääri peal jäärajal. Kõige geniaalsem idee oli muidugi läheneda sellele rajale karjääri teisest otsast. Kuna ühe kursavenna neljaveoline auto läks sellest sügavast lumest ilusti läbi, siis julges Jürgen arvata, et ka tema armas autoke on kõikvõimas :D Ja nii me siis istusimegi kuskil tund aega seal lumes. Kordamööda autot lükates ja juhtides, kiiruseks ehk 0,5 meetrit/minutis :P Tempo tundus selline, et üks samm edasi ja kaks sammu tagasi. Masendav! Mingi maa olime me lõpuks ikkagi edasi liikunud, aga kui me oleks selle sama tempoga jätkanud, lükkaks me seda autot seal praeguseni. Meie päästeingliks oli loomulikult see sama neljaveoline koletis. Aga päris jube oli see teekond seal köie otsas. Osad kohad jää peal/lume all olid veega kaetud ja siis käis ikka elu silme eest läbi. Üks minu senise elu ärevamaid kogemusi. Tagantjärgi mõeldes saab isegi naerda selle üle, aga ega lähimal ajal sarnase kogemuse osaliseks küll saada ei taha. Natuke aega hoian ma kindlasti igasugustest libe- ja jääradadest eemale!