Olen hea inimene!

Nonii, tänane päev möödus siis doonorluse tähe all. Käisin verd loovutamas. Kool lõppes kell 13 paiku, siis läksin käisin söömas. Tegelikult algse plaani kohaselt tahtsin ma kooli sööklas vinkusid süüa, aga kuna homme on selline eriline päev, siis oli söökla ainult kella 13ni lahti ja see plaan läks vett vedama. Siis Pasha oli armas ja sõidutas meid Magistrali, seal saime endal kõhud täis söödud. Siis sõitsime Ädala tänavale - Verekeskusesse :) Kui ma olin oma küsimustiku ära täitnud, siis läksin kontrolli. Tädi küsis mult paar küsimust, mida seal varem küsitud polegi. Näiteks küsis ta mult, et kas ma suitsetan ja siis ta küsis veel, et kas mul on olnud sellised kahtlaseid seksuaalpartnereid, kellelt ma oleks võinud mõne suguhaiguse saada. Muidugi vastasin ma mõlemale küsimusele eitavalt. Hemoglobiini tase oli mul kõigi aegade madalaim - 125. Aga hästi armas oli see, et kui ma vaatasin seda enda kaarti, kus on kirjas millal ma olen oma verd loovutamas käinud, siis ma avastasin, et esimest korda käisin ma seal täpipealt aasta tagasi, ehk siis 23. veebruar 2005. Kohe tuli see päev meelde. Ja Krissu oli ju siis ka meiega. Ja mina ei saanud verd anda, sest ma ei olnud söönud. Ja Liina ei saanud verd anda, kuna ta tegelikult peaks surnud olema, sest ta hemoglobiini tase oli niivõrd madal. See oli naljakas :) Ohh, vanad head ajad!

Peale seda, kui ma olin heateo ära teinud läksin ma linna. Sain meie kalli "hemoglobiin on nii madal, et on lausa hämmastav, et ta üldse elab"-piigaga kokku. Kuna meil kummalgi söömissoovi ei olnud, siis läksime juba tavaliseks kujuneva Hella Hundi asemel Populari. See oli minu esimene laiendatud-Populari külastus. Väga meeldiv mulje jäi. Minu arust tark tegu, et nad ennast "suurendasid". Kui millegi üle vinguda, siis ehk ainult selle, et muusika oleks võinud tsipa-tsipa vaiksem olla. Aga muidu oli selline tšill, mõnusad diivanid ja padjad. Hea koht kus väike pikutus teha ja lattetada :) Ühesõnaga jään ma oma tänase peävaga üllatavalt rahule. Kõik läks kudagi meeldivalt hästi :)

Ilusat ja rahulikku iseseisvumist meile! :D

Sedasi see eluke veereb..

Minu teine semester ülikoolis on nüüdseks 3 nädalat juba kestnud. Siiamaani on kõik talutav. Loodame, et on ka edaspidi. Kindel on see, et tegelikult ei ole nii talutav varsti enam, aga loota ju võib. Lootus on lollide lohutus, nagu öeldakse ;)

Midagi "uut" on see, et ma hakkasin vene keelt õppima. Uus on selle pärast jutumärkides, kuna ta täitsa uus ikkagi mu jaoks ju ei ole. Aga täiendamist sellel alal vajan ma siiski, ja mitte vähe :P Siiamaani olen käinud ühes tunnis. Läks vist isegi täitsa hästi. Järgmiseks korraks tuleb kirjutada lugu enda kodust. Eks näis, kuidas ma hakkama saan. Õppejõud tundub normaalne ja inimlik. Kõigil meil on ju omad väiksed kiiksud, aga esmapilgul suutis tema oma omi igatahes varjata.

Täna saime Triinu ja Katsiga kokku, käisime Hellas Hundis söömas. Ma proovisin ka siis lõpuks seda kartulipüreesuppi krevettidega, mida kõik nii väga kiidavad. Ma pean tunnistama, et oli tõesti keeltallaviivalt hea. Edaspidi kiidan seda isegi ;) Ja siis ma jõin mahla, mida pole vist umbes sada aastat joonud - greibi. See oli ka hea. Ühesõnaga oli mu tänane päev kohe täitsa hea. Kuigi mõni väitis, et ma imelik olen, aga see selleks :P Natuke imelikkust aeg-ajalt mõjub meile kindlasti ainult hästi ja veel paremini! :) Ja i-le pani täpi ilus ilus ilus lumesajus, sellises kella poole kuue ajases hämaruses Raekoja plats. Oehh, kui ilus oli! Nagu Triin ütles, et sellise vaatepildi peale tahaks kohe armastada :) Ei tea, mida või keda või kus, aga kohe nii nii väga tahaks armastada :) Eks see armastus ole üks ilus asi, jah!

Palju armastust meile kõigile!

PS! Ja kõige ägedam ja lahedam ja üldse kõige-kõigem asi on see, et Siki sünnitas esmaspäeval, 06. veebruaril 2006 kell 12.15 pisipoja, kes on kõigenunnum pisike beebi-poiss terves maailmas! Õnne ja tervist teile! :)