Kevad käes!

Nonii... et siis viimasest sissekandest on isegi natuke rohkem kui kuu aega möödas. Võiks öelda, et ma olen laisk olnud, aga samas on ka nii nii kiire olnud. Aga jah, pean tunnistama, et laiskusepisik ei kavatse vist mu seest veel niipea kaduda. Peale tema on mind veel tabanud mingi väike nohu-poiss. Loodan, et ta hullemaks ei muutu. Praegu on tunnusmärkideks õnneks ainult aevastused ja vähesed nuuskamised. Punast nina mul plaanis saada igatahes ei ole!!

Tegelikult on päris palju juhtunud ka mu elus, selle kuu aja jooksul. Käisin ju tööl... neli päeva, ja kõigest abiliseks, aga töö ju seegi. Läbi võttis igatahes küll. Ega see ei ole ju ka eriti harjumuspärane, kui miinimum 6 tundi järjest püstijalu seisad. Igatahes on see etapp mu elust läbitud ja liigun aga rõõmsalt edasi :) Samas ei ole ka mingit garantiid sellele, et ma sügisel uuesti sinna tööle ei lähe, aga eks näis. Mine tea, mis elu tuua võib ;)

Nagu mu eelmisest sissekandest lugeda võis, siis tundsin ma ennast peaaegu et täitsa mehena kui meil keevitamise praktika oli. Selle kuu aja jooksul juhtus midagi sellist, mis pani mind ennast taaskord mehena tundma ja seekord, ma julgen väita, et isegi rohkem. Seekord olid asjasse haaratud suur töökoda ja suuuuuured ning väga võimsad masinad ja kõige selle juurde käiv selline "mõnus" õlihais. Loomulikult ei olnud mu käed töö lõpetades enam nii puhtad kui alustades, aga siis tundus see juba pisiasjana. Ühesõnaga oli meil taaskord praktika. Seekord treimises ja mitte oma koolis, vaid TTK-s. See kõik tundus nii hirmuäratava ja jubedana hetkeni mil ma sain ise natuke nuppe näppida ja detaili kallal nokitseda. Tegelikult ei olnudki nii jube kui alguses arvata võis, aga kerge kartus oli sees lõpuni. Mis siis kui juuksed patsist lahti lähevad ja äkki lendab mingi asi silma ja äkki ikka ei tohi seda nuppu katsuda ja äkki peaks dressika seljast ära võtma, et varrukad kuskile vahele kinni ei jääks jne jne jne. Ühesõnaga ma kartsin, päris palju kartsin, aga ikkagi suutsin ma selle külmavärinaid tekitava praktika üle elada :) Ma usun, et see ei ole nii hull nagu Katsil, kes peab surnud lehmade soolikate ja ma ei tea veel mis asjadega jamama, nagu piltide pealt näha võis. Merka ja sellised asjad ei käi lihtsalt kokku. Mina nendest arstidest aru lihtsalt ei saa. No offence, eksju :)

Samuti suutsin ma ennast jällegi kord üllatada ja ma ütleks, et isegi suht meeldivalt. Nimelt võtsin ma lõpuks kõik oma julguse kokku ja eelmisel neljapäeval (13. apill) käisime me Pashaga sellises kohas nagu Kalev Spa. Ujumas siis. Ma pean tunnistama, et ma isegi päris natutisin seda. See 1,5 tundi mis me seal veetsime möödus kiiremini, kui ma lootsin. Oleks tahtnud veel torust alla lasta.. selline mõnus lapsetunne tuli sisse :D Mullivannid olid ka täitsa kiitmist väärt, aint et mulle oleks võind tulla igast küljest, mitte ainult keskelt. See selleks. Hästi mõnusad olid saunade vastas asuvad massazidushid. Soovitan soojalt igatahes teil endil seal ära käia :)


Ilusat ja päikeselist kevadet :)