Ongi nii.

Me käisime 27. detsembril 2006 Finnnnnlandis.

Sõitsime Viking Line'i laevaga Rosella. Kui võimalik, siis vältige seda laeva. Me otsustasime, et see on igav laev. Kui me Soome poole sõitsime siis meil oli väga äge "kajut" - istusime seina äärde maha. Siis kui me sinna istusime, et istunud seal peale meie kedagi. Aga me olime trendiloojad ja varsti oli seinaäärne inimesi täis :) Jehhuu! Nii, et jääge minu ja Pasha uusi trendivärskendusi ootama ;)


Cheers!

Bonjour!

Kadestage mind, sest ükskord näen ma maailma. See on nüüd kindel, sest ma just otsustasin nii ja see saab teoks tehtud. Nii või teisiti :D

Teate veel mis, jõulud on ukse ees. Te ei ole märganudki? Mul endal pole ka tegelikult sellist tunnet kuna lund pole absoluutselt maas. Aga kalendrile juba vastu ei vaidle. Ma üritasin, täiesti mõttetu, ärge isegi mitte mõelge selle proovimisele. Ausalt, noh :) Jõulud on muidu armsad küll, ollakse rohkem endale lähedaste ja kallite inimestega. Aga, see suur aga, on need kingitused. Jõle jama on nende leidmisega, eriti veel siis kui keegi täpselt nagu ei teagi mida tahta. Ma ei saa aru, kes selle kingituste värgi üldse välja mõtles? Kui me ei teaks sellisest asjast midagi, siis me ei oskaks sellest ka puudust tunda. Aga ei, ei võitud siis rahule jätta neid jõulusid ja keegi ikka pidi mingi kingituste kinkimise välja mõtlema. Tänks!

Jaa, ja siis peale jõulusid on kohe kohe aastavahetus. Nagu jälle! Ma mäletan eelmist aastavahetust veel liiga värskelt, et juba uut aastat vastu võtta. Äkki ma võin omadega veel 2006ndasse aastasse jääda kui kõik teised 2007ndasse kolivad? :D Ma lihtsalt pean seda jälle mainima, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini aeg läheb. Täielik müstika, nagu kiuste lausa. Selline tunne, et peab elu peale tõsisemalt mõtlema hakkama. Me elame siiski ju vaid ühe korra, võiks seda südamest nautida. Kuidas seda aga teha niimoodi äkki küll välja ei mõtle, selle üle peab lausa mõtisklema. Jälle üks asi, mis on vaja Do To Listi lisada. Loodame, et mu elu enne läbi ei saa, kui ma ta peale mõtlema hakata jõuan. Kiirelt läheb teine. Uskumatuu! :)


Olge siis ikka ägedad ja võluge lund!
Ette tänades, Merka.

Sügis käes, sügis käes...

...lehti muudkui langeb.

Oijah, ongi kool käes. Isegi 7 nädalat juba seal käidud. Mu meelest läheb aeg see aasta üllatavalt kiiresti. Mõned päevad on küll sellised, et vahepeal on tunne, et neil ei ole ei lõppu ega äärt, aga enamasti.. Enamasti on nii, et vupps ja reede, vupps ja reede. Siiamaani põhineb mu koolis käimine igatahes reedete ootamisel.

Mis ma siis vahepeal veel korda olen saatnud? Eelmine pühapäev, st 15. oktoober, olin ma ühiskondlikult kasulik ja käisin koos vanematega maal ja korjasin õunu. Päris huvitav oli, selline hea vaheldus. Ja õhk oli ka mõnus värske. Homme on jälle maale minek, aga seekord Pashaga. Merka läks juba täna sinna, oma sõpsidega. Põhjus miks me üldse läheme on see, et laupäeval teimub seal nö mini-Rabarock. Läheme ja rokime täiega! :P Merka võttis meie vesipiibu ka kaasa, nii tahaks juba Järtsus olla ja seda vaikselt popsutada ;)

Kuna ma olen hästi tubli üliõpilane, läbi ja lõhki viieline, otsustasin ma taotleda õppetoetust. Oma suureks imestuseks ma saangi see semester nö palka. Õnn saabus Meriliisi õuele kui ta teada sai, et talle koolis käimise eest raha hakatakse maksma! :) Tegelikult ma kirjutan sellest üldse sellepärast, et minu teadmiste kohaselt peaks täna nagu palgapäev olema, aga niipalju kui ma viimati vaatasin, valitses minu kontoarvel siiamaani selline.. khmm.. 184 kroonine tühjus. Loodame, et pangatädid hakkavad varsti tööle ja siis saan ma õiget üliõpilase elu mekkida.

Nüüd, kui ma olen juba 20 aastat VANA (häbi lausa öelda), tean ma, et kui tööl käia, siis saab palka. Mhmh, ennem ma seda ei teadnud, ma kuskilt kuulsin, et raha kasvab puu otsas :P Jaa, ja palga eest saab poest endale igasuguseid ülimõnusaid asju osta. Mina premeerisin ennast juubeli puhul kauaihaldatud mp3-mängijaga. Nii hea on nüüd peatuses bussi oodata ja bussiga sõita. Ei pea kuulama seda vastikut liikluse müra ja bussis istud vaikselt omas mullis, isoleeritud igasugusest väikeste laste jonnist, teismeliste.. emm.. „väga olulistest“ kes-kellega-käib juttudest ja vanamuttide lobast. Mmm, kui imeline on muusikamaailm!

Olgem musikaalsed, mu kallid sõbrad!

Kukerii-allegrii!

Ongi suve viimane nädal käes. Täitsa uskumatu. Ta sai jälle nii ruttu läbi, et ei saanud arugi. Vist on ikka tõsi, kui räägitakse, et aeg möödub nagu linnulennul. Ja ma olen märganud, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini ta läheb. Jah, ma pean seda tõdema, kallid blogilugejad, et ma olen jälle aastakese vanem. Nüüd on mu vanuse kümnelistekoha vallutanud number 2. Ma tunnen ennast juba täitsa vanana :P Enne ma julgesin kõigile vastu hakata, et ma ei ole mingi täiskasvanu, tüdruk alles veel ju. Aga nüüd ei tea, kas mul enam on seda julgust. Kuigi seesmiselt olen ma ikkagi väike plika alles, mis siis, et sünnikuupäev vastupidist väidab.

Suve viimane nädal tähendab seda, et kohe-kohe lähme kooli. Täna just mõtlesin, et kui ma eelmine aasta eelnädalal sinna esimest korda läksin, siis süda puperdas ikka päris korralikult. Millegi pärast usun, et see on ka see aasta nii. Ei tea isegi miks. Eks seda saab siis näha kuidas tegelikult asjad on. Kui täitsa aus olla, siis ma natuke isegi ootan kooli juba. See on sellepärast nii, et siis ma tean, et on ainult kaks nädalat veel selleni kui Pashal noorteaeg läbi saab ja ta nädalaks ajaks koju lubatakse ;)

Tegelikult jäid ikkagi mõned asjad tegemata suvel, mida oleks täitsa vabalt korraldada saanud. Kõige rohkem on mul kahju rattamatkast, millest me Liinaga juba kaks suve rääkinud/unistanud oleme, aga ära teinud ei ole me siiamaani midagi. Mul on selline tunne, et võtku mis võtab, järgmine aasta teeme me selle asja ära! Kasvõi meie, häbi lausa öelda, 21. sünnipäevade puhul. Kaua me ikka mökutame, varsti oleme muidu vanamutid valmis, eksju Liina!? :)

Suvelõpused kallid kõigile kallitele!

pff..!

Ahoi!

Elu on ilus. Vist. Natuke. Õige vähesel määral. Ja see on tingitud peamiselt sellest, et praegu on ilus suvi. Selline nagu tõeline suvi olema peab. Soe ja päikseline. Aga muidu on kõik liiga igav. Vist. Tegelikult oleks kindlasti huvitavam kui ma oma eluga ise midagi teha üritaks. Aga ma ei üritagi eriti. Vist.

Eile saatsin ühte kohta oma CV, et äkki läheks teeks tööd natuke, aga siiamaani ei ole veel mingit vastukaja. Ehk on see koht siis juba hõivatud. Või ei ole mu resümee piisavalt pilkupüüdev, et saada kohta ravimipakkijana. Ei tea. Aga noh, kui asjad ei ole nii määratud, ju siis saatusel on minuga teised plaanid. Pühapäeval on niikuinii plaan maale minna, ega ma siis ei saakski nagu eriti tööd teha.

Tegelikult ei ole mu tuju just kõige parem ka tänu sellele, et Pasha läks esmaspäeval (3. juuli) sõjaväkke. Ma ei ole teda ainult 4 päeva näinud, aga juba igatsen. Ei tea, kuidas ma need kõik kuud üle elan. Aga tuleb vist välja, et ma ei saa sinna midagi teha. Peab lihtsalt kannatama. Elu ei saagi alati ilus olla. Vist.

Elagu kannatamine!

Suvi!

On 5.juuni 2006. Merka on oma eluga enam kui rahul. Täna oli see päev, mil ta viis TTÜ raamatukogust laenatud õpikud sinna tagasi ja tundis kuidas koorem langes õlgadelt. Nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Paremat ilma ei saaks ka soovida, millega suve algust tähistada!

Raamatud ära viidud, läksime Pashaga Linnahalli peale niisama lebotama. Nii nii mõnus oli lihtsalt vait olla, vahepeal kaks sõna rääkida ja jälgida kuidas laevad edasi-tgasi sõidavad. Isegi helikopter käis meil ühe korra külas :) Päikest sai ka nauditud ja tulemus on natuke roosakas, natuke hell näolapp :P See on see kui kohe esimese korraga nii ahneks muutud! Ega siin pole kedagi teist peale iseenda süüdistada ka.

Sess lõppes mul seekord isegi täitsa võidukalt. Kõik eksamid sain esimese korraga sooritatud ja selle semestri hinnete seas ei ilutse mul ka ühtegi ühte! :) Ise ei suuda ära imestadagi kui tubli ma ikka olen :P

Uskumatu, et juuni on juba käes. Ma mäletan nagu eilset päeva seda 22. augusti kui ma seadsin oma esimesed sammud TTÜ poole ja oi kuidas süda puperdas sees :P Tegelikult ei olnudki see 9 kuud, mis seal veedetud said, nii jubedad kui alguses arvata võis. Aga ega taga ka ei igatse seda aega. Olen enam kui kindel, et vaheaeg on igati ärateenitud puhkus!

Päikeselist ja sooja puhkust meile! :)

Element nr. 115

Uus element Mendelejevi tabelis:

ELEMENT: 115
NIMETUS: n a i n e
SÜMBOL: Fm
ESMAAVASTAJA: Aadam
MASS: 60 kg; leiduvad ka 40-250 kg-sed isotoobid
LEVIK: väga levinud
FÜÜSIKALISED OMADUSED: Sulab teatud mõjutamise tulemusel. Läheb iseenesest
keema ning jahtub ilma väliste põhjusteta. Paisumise koefitsent: aastatega kasvav.
KEEMILISED OMADUSED: Väga hästi mõjutatav Au, Ag, Pt jt. väärismetallide poolt. Imendab hinnalisi aineid suurtes kogustes. Võib ootamatult plahvatada. Kiiresti mõjutatav etüülalkoholist. Aktiivsus sõltub kellaajast.
KASUTAMINE: Sageli kasutatakse dekoratiivsetel eesmärkidel, näit. sportautodes ja vastuvõttudel. On tõhusa puhastava ning peseva toimega. Aitab lõõgastuda ning stressi maandada.
KVALITATIIVNE REAKTSIOON: Muutub roheliseks, kui läheduses asub teine,
väljapaistvam isend.
OHUTUSREEGLID: Kogenematutes kätes võib põhjustada tõsiseid probleeme, isegi traumasid. Ametlikult on keelatud omada rohkem kui 1 isendit, mitteametlikult on võimalik, ent tuleb jälgida, et nad ei satuks üksteisele liiga lähedale.

Kevad käes!

Nonii... et siis viimasest sissekandest on isegi natuke rohkem kui kuu aega möödas. Võiks öelda, et ma olen laisk olnud, aga samas on ka nii nii kiire olnud. Aga jah, pean tunnistama, et laiskusepisik ei kavatse vist mu seest veel niipea kaduda. Peale tema on mind veel tabanud mingi väike nohu-poiss. Loodan, et ta hullemaks ei muutu. Praegu on tunnusmärkideks õnneks ainult aevastused ja vähesed nuuskamised. Punast nina mul plaanis saada igatahes ei ole!!

Tegelikult on päris palju juhtunud ka mu elus, selle kuu aja jooksul. Käisin ju tööl... neli päeva, ja kõigest abiliseks, aga töö ju seegi. Läbi võttis igatahes küll. Ega see ei ole ju ka eriti harjumuspärane, kui miinimum 6 tundi järjest püstijalu seisad. Igatahes on see etapp mu elust läbitud ja liigun aga rõõmsalt edasi :) Samas ei ole ka mingit garantiid sellele, et ma sügisel uuesti sinna tööle ei lähe, aga eks näis. Mine tea, mis elu tuua võib ;)

Nagu mu eelmisest sissekandest lugeda võis, siis tundsin ma ennast peaaegu et täitsa mehena kui meil keevitamise praktika oli. Selle kuu aja jooksul juhtus midagi sellist, mis pani mind ennast taaskord mehena tundma ja seekord, ma julgen väita, et isegi rohkem. Seekord olid asjasse haaratud suur töökoda ja suuuuuured ning väga võimsad masinad ja kõige selle juurde käiv selline "mõnus" õlihais. Loomulikult ei olnud mu käed töö lõpetades enam nii puhtad kui alustades, aga siis tundus see juba pisiasjana. Ühesõnaga oli meil taaskord praktika. Seekord treimises ja mitte oma koolis, vaid TTK-s. See kõik tundus nii hirmuäratava ja jubedana hetkeni mil ma sain ise natuke nuppe näppida ja detaili kallal nokitseda. Tegelikult ei olnudki nii jube kui alguses arvata võis, aga kerge kartus oli sees lõpuni. Mis siis kui juuksed patsist lahti lähevad ja äkki lendab mingi asi silma ja äkki ikka ei tohi seda nuppu katsuda ja äkki peaks dressika seljast ära võtma, et varrukad kuskile vahele kinni ei jääks jne jne jne. Ühesõnaga ma kartsin, päris palju kartsin, aga ikkagi suutsin ma selle külmavärinaid tekitava praktika üle elada :) Ma usun, et see ei ole nii hull nagu Katsil, kes peab surnud lehmade soolikate ja ma ei tea veel mis asjadega jamama, nagu piltide pealt näha võis. Merka ja sellised asjad ei käi lihtsalt kokku. Mina nendest arstidest aru lihtsalt ei saa. No offence, eksju :)

Samuti suutsin ma ennast jällegi kord üllatada ja ma ütleks, et isegi suht meeldivalt. Nimelt võtsin ma lõpuks kõik oma julguse kokku ja eelmisel neljapäeval (13. apill) käisime me Pashaga sellises kohas nagu Kalev Spa. Ujumas siis. Ma pean tunnistama, et ma isegi päris natutisin seda. See 1,5 tundi mis me seal veetsime möödus kiiremini, kui ma lootsin. Oleks tahtnud veel torust alla lasta.. selline mõnus lapsetunne tuli sisse :D Mullivannid olid ka täitsa kiitmist väärt, aint et mulle oleks võind tulla igast küljest, mitte ainult keskelt. See selleks. Hästi mõnusad olid saunade vastas asuvad massazidushid. Soovitan soojalt igatahes teil endil seal ära käia :)


Ilusat ja päikeselist kevadet :)

Man, i feel like a MAN...

Susser vusser musser. Esimest korda oma elatud 19 aasta, 6 kuu ja 18 päeva jooksul tegin ma midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole. Ja ma ei uskunud, ka oma kõige imelikemas unenägudes mitte, et mida midagi sellist teha võiksin. Täna, 10. märtsil 2006, kella kolme paiku, Meriliis keevitas! Jah, te lugesite õigesti. Õigemini ma proovisin keevitada. Või noh, ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. See oli midagi uskumatut. Ma tean nüüd kuidas see värk toimib, imelik aga tõsi. Ma isegi ei mõelnud kunagi selle peale mis sädemed need seal lendavad, kui mõni mehike kuskil telekas keevitab. Lihtsalt oli lahe vaadata, et vau, peaaegu nagu ilutulestik. Aga nüüd ma tean seda ja veel imelikum on see, et see tundub mulle täiesti tavalise ja iseenesest mõistetavana, et need on pisi-pisikesed sulametallipiisad.

Terve see kogemus pani mind ennast mehelikuna tundma. Ma olen nüüd juba pikemat aega põhiliselt ainult meeste keskel aega veetnud, aga seda tunnet ma veel tänaseni tundnud polnud. Samas jällegi, eks see ole vist natuke normaalne, et mul selline tunne tuli, kui kõik teised, kes mind ümbritsesid olid meessoost ja tegelesid sellise asjaga, mida peamiselt ikkagi mehed ju teevad. Või mis? Aga samas andis märku ka minu naiselik pool. Sellel hetkel, kui me pidime need kitlid selga panema. Prr, see oli.... fuka! Kui mustad, ei siin ei saa sõna mustad vist enam kasutadagi. Mis on mustem kui must? Emm, no igatahes olid need kitlid kohe megamäärdunud ja, vabandust väljenduse eest, lausa peaaegu et sitased. Kuigi ma olin alles paar tundi tagasi ennast puhtaks küürinud, tekkis hirmus tahtmine uuesti dushi alla minna!

Arvan, et kokkuvõtvalt võin ikkagi öelda, et see kogemus oli fun. Ma ei usu, et ma midagi sellist enam kogen ja eks kõike peab varem või hiljem proovima :) Proovige teiegi midagi uut ja huvitavat!

Bigfoot

Kaugeltki mitte ei puuduta mu tänane blogi lumeinimesi. Sest just seda bigfoot ju eesti keeles tähendab. Tegelikult on see väga kaudselt mu blogiga ja tänase päevaga seotud. Nimel käisime me Pashaga täna Jeti jäähallis uisutamas. Ja jeti on ju ka üks võimalus kuidas lumeinimesi kutsutakse. Parandage mind, kui ma eksin, aga minu arust on see nii :)

Igatahes oli see lahe elamus. Selline natuke nostalgiline ja sai ennast nii öelda "tühjaks sõita". Pärast oli selline väsinud ja mõnus tunne. Üritasin tagurpidi sõita, noh selge ees nagu, aga ikka ei õnnestu mul see värk. Seal kõrval jääplatsil oli vist mingi uisutamis trenn ka. Oi-oi-oi kui kiiresti nemad seal sõitsid - pea ees, jalad taga ja peaaegu et pea alaspidigi. Kadedaks tegi lausa :P Vahel on ikka täitsa selline tunne, et sa oled ikka nii tavaline, et veel tavalisem olla ei saagi. Aga tahaks ju kasvõi natukenegi eriline olla. Nagu need uisutajadki. Kõik vaatavad suu ammuli ja kadestavad.. aga ometi samas ei võteta ka midagi ette, et samasuguseks saada. Kummaline.

Kirjutaks natuke oma huvitavast Eesti Vabariigi Iseseisvuspäevast ka. See oli selline omamoodi iseseisvumispäev. Sellist pole mul ennem olnud. Algus oli selline täitsa tavaline ja puhkepäevaline. Aga asi muutus siis, kui ma sain õhtul Pashaga kokku. Käisime Kadrioru pargis, kiikusime. Üllatavalt palju oli teisigi inimesi, kes seal jalutas. Tõesti üllatavalt palju. Ja siis tuli äkki, ma ei teagi kust, nagu välk selgest taevast, selline mõte, et läheks mere äärde, söödaks partidele saia. Idee geniaalne ja ennasthaarav. Mõeldud, tehtud. Läksime käisime Kadrioru poest läbi, ostsime Batoonisaia - kõigest 2.90 ;) Lindudele täitsa sobiv, aga mekkisin ise ka ära, täitsa söödav ja hea. Polnud neid lindudel millegi üle kurta. Siis olimegi juba mere ääres. Ei olnudki ainult pardid seal, luiged olid ka :) Ilusad valged sellised. Alguses kui liiga lähedale läksime ajas üks luik tiivad laiali ja hakkas meie poole jooksma, või vähemalt tundus nii. Mina hakkasin kiljuma ja jooksin padavai minema. Pasha võttis asja rahulikumalt ja andis luigele saia. Seda ta vist tahtiski, sest siis istus ta maha ja hakkas vaikselt mugima :P Pärast olime mõlemad nii julged, mina ja Pasha siis, mitte mina ja luik. Siis andisme lausa käest neile saia. Üks luik oli nii ahne, et suutis oma nokaga mu näpust kinni haarata. Hetkeks käis peast läbi praegu väga populaarne teema - linnugripp. Aga ega see sai ka kohe unustatud, sest me olime vahepeal uuesti poes käinud ja 3 saia juurde ostunud. Need kõik oli vaja ju ometigi lindudele ära sööta! Nii me siis tegimegi. Hea 24. veebruar oli. Selline meeldejääv. Aitäh Pashale :)

Veel tahan ma rääkida oma eelmisest laupäevast. Siis sai käidud Popularis vesipiipu tegemas. Sellest oli kaua aga möödas kui ma seda viimati tegin - nii umbes 3 kuud. Selline natuke kõhe tunne oli sees ka ikka. Viimane kord ei olnud just ju kõige meeldivam, nagu te teate. Aga nagu te näete olen ma siiamaani elus :) Ja niipea te must veel lahti ei saa! :P Lõpuks, kui mulle hakkas see mõnus tunne juba meelde tulema, mis piibutades tuleb, siis otsustas süsi, et selleks korraks on kaputt. Ja ega siis ei jäänud muud midagi teha kui voolik tagasi oma kohale asetada ja... Aga vot ei läinud kohe minema! :P Kui juba Popularis oled, siis peab ikka natuke aega seal pikutama ja neid patju nautima. Ega seegi kord erand polnud :) Oijaah.. Nende lugude kokkuvõtteks ütleks Merka nii: see on täitsa kindel, et hea on kui on hea!

Olgu meil hea ja olgem ise ka head! ;)

Olen hea inimene!

Nonii, tänane päev möödus siis doonorluse tähe all. Käisin verd loovutamas. Kool lõppes kell 13 paiku, siis läksin käisin söömas. Tegelikult algse plaani kohaselt tahtsin ma kooli sööklas vinkusid süüa, aga kuna homme on selline eriline päev, siis oli söökla ainult kella 13ni lahti ja see plaan läks vett vedama. Siis Pasha oli armas ja sõidutas meid Magistrali, seal saime endal kõhud täis söödud. Siis sõitsime Ädala tänavale - Verekeskusesse :) Kui ma olin oma küsimustiku ära täitnud, siis läksin kontrolli. Tädi küsis mult paar küsimust, mida seal varem küsitud polegi. Näiteks küsis ta mult, et kas ma suitsetan ja siis ta küsis veel, et kas mul on olnud sellised kahtlaseid seksuaalpartnereid, kellelt ma oleks võinud mõne suguhaiguse saada. Muidugi vastasin ma mõlemale küsimusele eitavalt. Hemoglobiini tase oli mul kõigi aegade madalaim - 125. Aga hästi armas oli see, et kui ma vaatasin seda enda kaarti, kus on kirjas millal ma olen oma verd loovutamas käinud, siis ma avastasin, et esimest korda käisin ma seal täpipealt aasta tagasi, ehk siis 23. veebruar 2005. Kohe tuli see päev meelde. Ja Krissu oli ju siis ka meiega. Ja mina ei saanud verd anda, sest ma ei olnud söönud. Ja Liina ei saanud verd anda, kuna ta tegelikult peaks surnud olema, sest ta hemoglobiini tase oli niivõrd madal. See oli naljakas :) Ohh, vanad head ajad!

Peale seda, kui ma olin heateo ära teinud läksin ma linna. Sain meie kalli "hemoglobiin on nii madal, et on lausa hämmastav, et ta üldse elab"-piigaga kokku. Kuna meil kummalgi söömissoovi ei olnud, siis läksime juba tavaliseks kujuneva Hella Hundi asemel Populari. See oli minu esimene laiendatud-Populari külastus. Väga meeldiv mulje jäi. Minu arust tark tegu, et nad ennast "suurendasid". Kui millegi üle vinguda, siis ehk ainult selle, et muusika oleks võinud tsipa-tsipa vaiksem olla. Aga muidu oli selline tšill, mõnusad diivanid ja padjad. Hea koht kus väike pikutus teha ja lattetada :) Ühesõnaga jään ma oma tänase peävaga üllatavalt rahule. Kõik läks kudagi meeldivalt hästi :)

Ilusat ja rahulikku iseseisvumist meile! :D

Sedasi see eluke veereb..

Minu teine semester ülikoolis on nüüdseks 3 nädalat juba kestnud. Siiamaani on kõik talutav. Loodame, et on ka edaspidi. Kindel on see, et tegelikult ei ole nii talutav varsti enam, aga loota ju võib. Lootus on lollide lohutus, nagu öeldakse ;)

Midagi "uut" on see, et ma hakkasin vene keelt õppima. Uus on selle pärast jutumärkides, kuna ta täitsa uus ikkagi mu jaoks ju ei ole. Aga täiendamist sellel alal vajan ma siiski, ja mitte vähe :P Siiamaani olen käinud ühes tunnis. Läks vist isegi täitsa hästi. Järgmiseks korraks tuleb kirjutada lugu enda kodust. Eks näis, kuidas ma hakkama saan. Õppejõud tundub normaalne ja inimlik. Kõigil meil on ju omad väiksed kiiksud, aga esmapilgul suutis tema oma omi igatahes varjata.

Täna saime Triinu ja Katsiga kokku, käisime Hellas Hundis söömas. Ma proovisin ka siis lõpuks seda kartulipüreesuppi krevettidega, mida kõik nii väga kiidavad. Ma pean tunnistama, et oli tõesti keeltallaviivalt hea. Edaspidi kiidan seda isegi ;) Ja siis ma jõin mahla, mida pole vist umbes sada aastat joonud - greibi. See oli ka hea. Ühesõnaga oli mu tänane päev kohe täitsa hea. Kuigi mõni väitis, et ma imelik olen, aga see selleks :P Natuke imelikkust aeg-ajalt mõjub meile kindlasti ainult hästi ja veel paremini! :) Ja i-le pani täpi ilus ilus ilus lumesajus, sellises kella poole kuue ajases hämaruses Raekoja plats. Oehh, kui ilus oli! Nagu Triin ütles, et sellise vaatepildi peale tahaks kohe armastada :) Ei tea, mida või keda või kus, aga kohe nii nii väga tahaks armastada :) Eks see armastus ole üks ilus asi, jah!

Palju armastust meile kõigile!

PS! Ja kõige ägedam ja lahedam ja üldse kõige-kõigem asi on see, et Siki sünnitas esmaspäeval, 06. veebruaril 2006 kell 12.15 pisipoja, kes on kõigenunnum pisike beebi-poiss terves maailmas! Õnne ja tervist teile! :)

Elu on kino!

Hahahaa, ma kukkusin ühel eksamil läbi. Paras mulle. Ise loll, ise koll :P Niikuinii nende eksamite AP-d enam sellesse semestrisse ei tule, sest need on JÄRELeksamid ja LISAeksamid. Need on nendele, kes on järel-lollid ja lisa-laisad! Jama värk, aga nii ta on. Ükskõik kui palju me lisa-laisad ka ei üritaks, ikkagi on vaja koos järel-lollidega eksameid teha. Meid te juba niisama lihtsalt lahutada ei suuda!
See selleks. Tegelikult käisin ma eile kinos. Kosmoses. Naljakas oli, pole harjunud enam nii väikse saali ja ekraaniga. CocaCola Plazas on ikkagi kõik suur ja euro ja vip. Ja meie, tarbijad, oleme kõige hea ja paremaga nii harjunud, et miks meil üldse on vaja vanu asju? Miks me Kosmost kohe prügikasti ei visanud, kui Plaza lahti tehi? Ma arvan, et vot selle pärast, et iga natukese aja tagant natuke nostalgiadoose saada. Või mis? Igatahes, filmi nimi oli Just Like Heaven. Soovitan soojalt, kui on vaja vajadus pisku romatika ja armastuse järele. See ei ole tavaline armastuslugu, see on midagi natuke enamat. Siis saate aru, kui ise ära olete näinud :)
Minu nostalgia-armastuse-doos sai eile saadud. Minge nostalgitsega teiegi!

Beso!

Tervitus!
Kuidas elate kallid kaaskodanikud? Kas uus, kahetuhande kuues aasta on ilusasti alanud? Olete suutnud oma uusaasta lubadustest ilusti kinni pidada? Mina isikulikult pole neist lubadustest kunagi midagi arvanud. Tegelikult pole ma neid endale õieti andnud ka. Siiamaani olen elus ja õnnelik :)
Minu uus aasta algas suurepäraselt. Käisin Linnahalli pealt ilutulestikku vaatamas. See vaatepilt oli midagi unustamatut. Sealt pealt on ju kuskile Viimsini või ma ei teagi kui kaugele näha. Ja siis kui kell 12 sai... oioii, kui ilus! Igal pool hakati paugutama ja saluuditama. Täpselt nagu sõda oleks puhkenud. Igatahes soovitan soojalt teil mõnel aastavahetusel seal ära käia. See on lihtsalt hea vaheldus tavalisele, igavale aastavahetusele :P
Tegelikult ei ole kõik enam nii suurepärane ja hea kui siis oli. See on sellepärast nii, et siis oli vaheaeg, aga nüüd on käes mõnus, hea, stressirohke eksamisessioon. Vahepeal oli mul tegelikult suht masendus ja üldse ei tahtnud kooli tagasi minna, nagu üldse üldse. Aga nüüd, kui mul on peale vaheaega ära tehtud üks eksam ja suhteliselt hästi tehtud, siis tuli mingil määral õppimisisu tagasi. Praegu tegelikult kogungi ennast, et õppima minna. Ega nii väga ei viitsi ju ikkagi. Aga loodame, et need kaks viimast, kõige raskemat eksamit saavad ka õnnelikult läbitud.
Peamine on ikkagi see, et me enda eluga üldises vaates rahul oleks. Mina olen hetkel suht-koht rahul. Olge teie ka! :)

Parimatega,
Merka